E-ITSPEA 3: Sotsiaalsete võrgustike probleemid

 Sotsiaalvõrgustike tulekuga on inimeste elu üsna palju muutunud. Ühelt poolt annab see meile palju suhtlusvõimalusi. Saame kirjutada oma vanavanaemale, kes asub teisel pool maailma Facebookis ja ta vastab suure tõenäosusega 5 minutiga. Teisalt oleme muutunud väga sõltuvaks teiste arvamustest ja neist, keda me kõige tõenäolisemalt ei tea ega tea kunagi.

Paljud kaasaegsed inimesed seisavad silmitsi sotsiaalsete võrgustike sõltuvuse probleemiga. Koolis, ülikoolis ega tööl ei saa inimesed veeta tundigi ilma suure soovita lihtsalt kontrollida, kas Facebookis või Instagramis on midagi muutunud. Võib-olla keegi kirjutas sõnumi või meeldis foto. Tänapäeval saavad peaaegu kõik annuse rahulikuks, vaadates hetkeks sotsiaalmeediat. Inimesed hindavad oma töö julgustamist väga kõrgelt. 

Selleks, et keegi fotot näeks ja hindaks, oli vaja sõbraga kohtuda ja talle seda fotot isiklikult näidata. Puhkuse muljete jagamiseks oli vaja kohtuda inimesega isiklikult ja rääkida talle heast puhkusest pikka aega. Nüüd piisab väikese kommentaariga foto postitamisest Facebooki ja mõne minuti pärast hakkavad sõbrad ja tuttavad meeldima ning kirjutavad allpool heakskiitvaid kommentaare. See stimuleerib meie keha suuresti selliseid toiminguid kordama.

Tulenevalt asjaolust, et sotsiaalmeedia stimuleerib motivatsioonihormooni tootmist, hakkavad inimesed kiiresti kaotama ajendit tegelikus elus midagi ette võtta. See võib mõjutada näiteks kooli või tööd, tõelist suhtlust sõpradega, sporti ja hobisid. Kuna tegelikkuses on motivatsiooni saamine keerulisem, on inimesel sotsiaalsete võrgustike sõltuvusest väga raske lahti saada.

Suhtlusvõrgustikud on teater, kus kõik teesklevad, et elavad alati puhkust, et iga päev juhtub midagi rõõmsat ja uskumatut ning seda on hädavajalik teistega jagada. Selline teesklemine jätab ebameeldivaid emotsioone. Elu võlts kujutamine võib teid hõlpsasti depressiooni juhtida, kuna meie elu erineb sellest, mida näeme kellegi teise Instagrami voos. Loome justkui endale tegelase, mida me ise ei ole. Me ise teeskleme, et meie elu on alati hea, et oleme iga päev õnnelikud. See loob paradoksi, et mida rohkem saame teistelt julgustust ja meeldimisi, seda õnnetumaks me muutume. Me pole tegelikult see tegelane, kelle sotsiaalvõrgustikus lõime. Me langeme sügavasse depressiooni, sest tegelane, kellega me ennast seostame, pole tegelikult meie. Samal ajal kulutame tohutult energiat, et luua internetis endale pilt.

Sotsiaalmeedia püüab inimesi teiste arvates kinni. Me ei tee seda, mida me ise tegelikult tahame, vaid seda, mis peaks teistele hea mulje jätma. Keegi ei postita oma purjus ega halva meigiga fotosid. Püüame teistele muljet avaldada ja me oleme väga ärritunud, kui postitus pole piisavalt inimestele meeldinud. Samuti ei saa me ebareaalsest kuvandist reaalset kasu, näiteks ei tähenda foto jõusaalis, et käime seal iga päev ja hoiame ennast vormis. Virtuaalne isiksus piirab meie isiklikku arengut ja sunnib mingist raamistikust kinni pidama.