E-ITSPEA 4: Arvustus Pekka Himaneni 2004. aasta "Challenges Of The Global Information Society"

Aruannet on piiratud, kuid selle peamine eesmärk on arutada Soome tulevikku. Esialgu keskenduti aruandes peamiselt “Soome mudeli” probleemidele ja reformidele, samuti heaolu kombinatsioonile.

Peamine, mida aruandes märgata võib, on seal esitatavate ideede mitmekülgsus. Teisisõnu, infoühiskonna probleemid on kogu Euroopas ligikaudu ühesugused ja nende lahendamiseks on vaja ideid kõikjal. Paljud mainitud probleemid oleksid pidanud 2010. aastal teravaks saama ja kõik need nõudsid kiiret tegutsemist.

Fraas "infokogukond" viitab interaktsioonil põhinevale loomingulisele kogukonnale. Nüüd ei ole uutest tehnoloogiatest enam sellist vajadust vaja saada, pigem tuleb välja mõelda, kuidas olemasolevaid arukalt kasutada. Innovatsiooni kasv peaks kaasa tooma meie tegevuse parema korraldamise vormi, mitte tehnoloogiajooksu. Raporti autori sõnul on see Euroopa Aasia ja Ameerika mahajäämise peamine põhjus. Raportis pakutavad lahendused põhinevad peamiselt katsetel majandust ja heaoluühiskonda tasakaalustada.

Peamised suundumused infoühiskonna globaalses arengus:

Pole võimalik olla kindel, et kõik suundumused on ainult head või ainult halvad. Ainus fakt on see, et nüüd liigub meie ühiskond teatud suunas, mis loob suundumusi.

Üks suundumus on maksumäärade järkjärguline vähendamine kogu maailmas, et kvalifitseeritud tööjõu nimel edukalt konkureerida. Professionaalseid, kogenud töötajaid on vaja kõikjal ja nad lähevad alati riikidesse, kus neile makstakse rohkem ja kus on vähem maksu. Madala kvalifikatsiooniga tootmine, näiteks rõivaste ja osade masstootmine, kolib odava tööjõuga riikidesse. Seega on Bangladeshi riik liidrina Aasia vaeseimate riikide nimekirjas, kus õmmeldakse H&M kaubamärgiriideid ning luuakse ka kingi. Seal elavad inimesed vaesuses ega oska mõnikord isegi süüa. Rikastes riikides kaob järk-järgult vajadus töö järele rutiinse, korduva töö järele. Kõik on järk-järgult asendumas programmide ja robotitega ning meil on juba vaja neid, kes kontrollivad nende tööd ja ei tee seda täielikult. Nagu raamatukoguhoidjad, kes nüüd lihtsalt vaatavad elektroonilise raamatukogu tööd, ehkki varem oli neil paberarhiividega palju tööd.

Lisaks varasematele suundumustele on Euroopas rahvastiku pöördumatu vananemine. Riikide suurimate vanuserühmade suure vanusevahe tõttu väheneb tööjõud järsult. Need, kes veel tööl käivad, kuid on juba 50–60-aastased, lähevad varsti pensionile ja suurem osa nooremal põlvkonnal pole veel õppinud ülikoolis. Pensionäride arvu ja tööjõu dramaatiliste muutuste tõttu muutub ka globaalne heaolu dramaatiliselt. Pension makstakse maksude arvelt ja kui pensionäride arv järsult suureneb, on edasiste ürituste jaoks võimalikud mitmed võimalused. Kas maksud tõusevad ja elanike töötav osa kannatab või vähenevad pensionid ja pensionäridel on probleeme. Tulemus on ka see, et mõlemad juhtuvad, siis pole keegi rahul selliste muutustega riigi majanduses.

Aruande üks huvitavamaid punkte on nimekirjas viimane, kuid mitte tähtsuse järgi. Ta räägib "erakorralise kultuuri" levitamisest. Arengutempo kiirenemise tõttu muutub majandus ebastabiilsemaks, kuna tal pole aega kohaneda. Kui juhtub midagi ebatavalist ja ootamatut, võib kriis kergesti alata. Sarnane suundumus on praegu igal töötajal väga arusaadav, kui mõni kuu tagasi juhtus väga ebatavaline nähtus nimega "karantiin". Sel juhul pole juhtunu põhjus absoluutselt asjakohane, kuna selle tagajärjed muutuvad palju olulisemaks ja kohutavamaks. Võime öelda, et esimest korda saime väga kergelt maha, sest vaatamata pool riigi majanduse täielikule külmumisele ei olnud ikkagi kriisi. See on väga sarnane tavalise tšekiga, see oleks huvitav, nagu mis juhtub, kui sulgete rohkem kui pooled poed, kõik kultuurilise puhkekoha kohad ja katkestate riigid üksteisest. Inimesed jäävad tööta ja need, kellel pole täiendavaid kokkuhoiuid, läbivad näljani parimatest aegadest kaugel.

Põhimõtteliselt pakutakse aruandes tulevaste probleemide peamise lahendusena töötajate vajaduste läbivaatamist. Seega on vaja parandada tasakaalu tööaja ja puhkuse vahel, et töötajad tunneksid end alati puhanuna, neil oleks mugavaks eluks piisav palk ja võimalus valida, kus ja kuidas töötaja ise töötada soovib. Muidugi on siiani raske teenindustöötajaid siia lisada, sellegipoolest on nende ülesandeks peaaegu kõigil juhtudel klienti otse töökohal teenindada. Selliste töötajate jaoks võib piisata paindlikust graafikust ja meeldivast palgast, et nad oleksid alati heas tujus ja teeksid oma tööd tavapärasest paremini. Põhimõtteliselt tõuseb töötajate rahulolu suurenemisega ka nende töökvaliteet. Samuti suureneb koos kvaliteediga ka töö kiirus. Seega võidavad sellest mitte ainult töötajad, vaid ka tööandjad.

Üldiselt on raske öelda, et oleme tulevaste väljakutsete lahendamisel teinud tohutut edu, kuid ei saa öelda, et edusamme poleks. Iga päev on üha rohkem ideid katseteks muuta meie ühiskonnas endiselt aktuaalseid suundumusi. Liigume aktiivselt lahenduste arvu suurendamise poole ja see on muutumas ka täieõiguslikuks trendiks.