E-ITSPEA 7: Copylefti mõju litsentsi valikule

 Copylefti olemus on programmi õiguste piiramine, suurendades samal ajal kasutajate õigusi. See tähendab, et tasuta programme saab vabalt alla laadida, modifitseerida ja avaldada muudetud versioone ning seda ei karista. Samuti annab copyleft kasutajatele võimaluse programme üksteisele üle kanda, see tähendab sõna otseses mõttes copy-paste.

Igal tasuta programmil peaks olema neli vabadust. Esiteks on igal programmi omanikul õigus seda käivitada mis tahes eesmärgil. Teiseks saab iga kasutaja vabalt uurida, kuidas programm töötab, ja soovi või vajaduse korral seda muuta. Teisisõnu on igal kasutajal juurdepääs programmi lähtekoodile, see pole salajane ja tasuta. Kolmandaks on igaühel õigus levitada tasuta programmi koopiaid, kui teistel pole võimalust seda hankida. Ja viimane vabadus on võime programmi täiustada ja oma täiustused avaldada. Seda ei peeta plagiaadiks, kuna kasutaja annab kohe teada, millest täpselt tema programm loodi, st mis oli aluseks.

Nõrgad copyleft-litsentsid

Need litsentsid nõuavad lähtekoodi avaldamist konkreetse nõrga copyleft-litsentsi all. Kui osa koodist on erineva litsentsi all, piisab lihtsalt mainimise loomisest, et osa koodist ei kuvata. Selleks tuleb kasutada linki teisele litsentsile, millele kuulub koodi puuduv osa. Selline litsents on programmi loojatele üsna mugav, kuna ei ole vaja teha avatud juurdepääsu kõigile programmi lähtekoodidele. See tähendab, et kasutaja peab lihtsalt programmi kasutama, kõik muudatused teeb arendaja. Ühelt poolt on kasutajaõigused piiratud, kuid teisest küljest peate arvestama, et programm pole tõenäoliselt midagi keerukat ega tähelepanu väärivat. Kui programm töötab täpselt nii, nagu kasutaja soovib, siis pole seda vaja muuta.

Näited nõrkadest copyleft-litsentsidest:

GNU tüüpiline avalik litsents. See on peamine näide nõrkast copyleft-litsentsist, sest hoolimata sellest, et copyylefted on olemas, on sellel tarkvara kasutamisel tohutult palju piiranguid. Selle põhjuseks on arvukad lisalitsentsid, mis kattuvad ja piiravad oluliselt kasutajakogemust.

Sellesse kategooriasse saab lisada ka kunstilise litsentsi versiooni 2, kuid see paistab silma selle poolest, et see võimaldab teil levitada dfo-faile ilma allikat muutmata. Oma programmi versiooni avaldamiseks ei pea seda pidevalt muutma, kui originaalil on värskendusi. Siiski on vaja muudatusi teha kehtiva litsentsi alusel, kui töö käib programmi viimase kehtiva modifitseerimisega.

GPL on ka huvitav litsents. Seda litsentsi saab kiiresti kohandada nii nõrkade kui ka tugevate litsentsidega. Kõik muutub koos avatud lähtekoodiga seotud täiendava üksuse ilmumisega.

Mozilla avalik litsents oli algselt BSD- ja GPL-litsentside kombinatsioon. Mõni aeg hiljem hakkas litsents järk-järgult arenema, mis viis selleni, et Mozilla ei suutnud enam GPL-litsentsi täita. Probleem lahendati teise litsentsi lisamisega, nüüd peetakse Mozilla litsentsi õigustatult MPL-, GPL- ja LGPL-litsentside hübriidiks.

Tugevad copyleft-litsentsid

Need litsentsid nõuavad, et absoluutselt kogu kasutatav lähtekood oleks ühe litsentsi all. Ei ole võimalik lihtsalt viidata teistele litsentsidele, millel on osa lähtekoodist ja mida pole avaldatud. Tugeva copylefti litsentsi korral peab kogu lähtekood olema kasutajatele kättesaadav. Ühest küljest raskendab see programmi loojate ülesannet, sest kellegi teise koodi osa kasutamisel peavad nad veenduma, et see on tasuta ja igal kasutajatel on sellele avatud juurdepääs. Teisest küljest muutub see palju lihtsamaks kasutajatele, kes soovivad luua oma muudatused, kuna nad saavad kogu koodi üle vaadata ja muuta.

Näited tugevatest copyleft-litsentsidest:

GNU Lesser General Public License'i versioonid 2 ja 3. GPL litsentsi need versioonid järgivad ühilduva litsentsi reeglit. Kõiki lähtekoode saab uurida ja üldiselt on see ühe litsentsi all. Versioonid erinevad üksteisest nende toetatavate projektide erinevate loendite poolest. Vaatamata sellele, et versioon 3 on arenenum, on see muutnud ka piiranguid, mis enam ei sobi programmidega, millised töötasid versioon 2-ga. Töötas näiteks Linuxi tuuma jaoks ainult GPL-i versioon 2.

Kõige arusaadavam kasutusluba on Sleepycat. See erineb GPL-ist pikkuse poolest, on eelkäijast märgatavalt lühem ja kirjutatud ka lihtsas keeles. Vaatamata oma lihtsusele järgib see tugeva copylefti litsentside põhireeglit ja nõuab programmi lähtekoodi ja kõigi selle komponentide täielikku vabastamist. Selle lühike pikkus võimaldab Sleepycati kasutada teiste litsentside, sealhulgas GPL-i muudatuste aluseks.